In Kuulutamine

Kuidas misjonäri toetada?

Misjonäride tugikoguduste esindajatega Lõuna-Eestist puudutasime Puhjas 10. oktoobril 2020 ka misjonäride toetamise teemat. Kui näiteks Soomest saabub meile ikka misjonäre, keda toetavad arvukad tugikogudused ja eraisikud, siis Eestis tekitab misjonäride toetamise süsteem tihti veel võõristust. Ehkki esimene eestimaalane, Gustav Reinhold Nyländer saadeti Sierra Leonesse juba 1806, vajab läkitamise traditsioon meil turgutamist. Asi pole ainult poolesajandilises pausis, vaid algusest peale on Eestist suudetud saata misjonäre vaid välismaiste seltside abiga. Või on see üldse probleem?

„EELK-s me alles otsime koguduste rolli misjonäridele toeks olemisel,” lohutas misjonikeskuse välismisjonitöö koordinaator Sirli Kaera veidi ebalevaid kokkutulnuid. Uuel iseseisvusajal läkitati abielupaar Väliahod Venemaale juba 1990ndatel ja sajandi lõpul ka Liliann Grünvald (praegu Keskinen). „Tugikogudused said mõtet ja hoogu juurde seoses Rael Leedjärve saatmisega Keeniasse 2004 ja uuesti nüüd, kui abielupaar Toivanenid Myanmari siirdusid,” kirjeldab arengut Sirli.

„Minu jaoks tundusid misjonärid kangelased kuubis võrreldes minu endaga. Kuidas neid aidata, kui me ei saa olla nende kõrval? Kas eestpalve tõesti kannab? Või oleks rohkem abi igakuisest korralikust toetussummast?” loetleb ootamatult end misjonisekretäri rollis leidnud Margit Õkva Põlvast. „Minus olid segamini kohuse- ja abitusetunne. Alles Helenega Myanmarist e-kirju vahetades tundus, et pole hullu midagi, vaid misjonärid on seal rõõmsad! Aga siiski jäi näiteks küsimus: kui tihti peaksime nendega kontaktis olema, et ei paistaks ei leige ega pealetükkiv?” Margit meenutab, kuidas ta juubelikülalistel palus kingi asemel hoopis misjonitöö heaks annetada. Põlva koguduses elab misjonile elavamalt kaasa 5-10 inimest. „Jumala abiga!” tsiteerib Margit piiskop Joel Luhametsa ja on tänulik inimestele, kellest moodustuva hea meeskonna abil saab mägesid liigutada.

Tiit Kuusemaal Puhja kogudusest oli alguses kahtlusi, kui talle pakuti võimalust osaleda Sambia misjoni toetamises. „Mu skepsist muutis nägemine, kui hea meelega tuli kaasa meie kohalik kogukond – isegi elavamalt kui koguduse tuumik. Eks aitamine annab tugeva enesetunde, vabanemise eestlaslikust orja mentaliteedist. Hea on tajuda: mul on, mida jagada! Teisalt tuleb rahalise toetamisega olla ettevaatlik. Raha võib toimida kui tugev narkootikum, valuvaigisti, millest võib jääda sõltuvusse ning siis on kahju palju.”

Lea Saarele on misjonäride toetamise teema tuttav juba ammusest, kui Tartu Maarja koguduses olid kogu aeg eestpalvetes Anu ja Juha Väliaho. „Toivanenide minek Myanmari puudutas meid väga: nad ju töötasid meil, neid armastati ja kõik neisse puutuv huvitab meid. Rahaga toetamine tundub veel kõige lihtsam. Palvete ja heade soovidega on omaette lugu – isiklik suhe ei saa ära kaduda!” toonitab kutseline hingehoidja. „Mul endal on Soomes kaks tugikogudust, kes toetavad mind diakoonia- ja peretöös. Kui mul on raske, siis saan paluda neilt eestpalveid. Annab kindlust, kui tunnen – mu raskused on antud Jumala kätte!

Tugikogudusena mõistame kristlaseks olemise sisu küllap sügavamalt. Rõõmu teeb, kui näiteks mu tuttavad leebuvad kiriku vastu, kui kogevad, et mina olen „normaalne” inimene.”