In Kuulutamine

Milline on misjoni kultuurikontekst Eestis?

3. novembril 2020 said Eestis töötavad Soome ja Norra misjonärid üle poole aasta jälle kokku, et kuulda üksteise tegemistest ja visandada edasist. Külla oli kutsutud Ringo Ringvee, et kuulda misjoni kultuurikontekstist Eestis.

Siseministeeriumi usuasjade nõunik alustas noorte olukorrast, kes saavad usu kohta teadmisi mitte enam vanaemadelt nagu veel põlvkond tagasi, vaid teistelt omavanustelt. Ettekujutust kirikust kujundab ka meedia. „Oma probleemidele noored kirikust abi otsida ei oska. Lõikusküps vili on põllul seega üsna lamandunud,” kirjeldab Ringvee religioonisotsioloogilistele küsitlustele toetudes.

Ta toob välja, et Eesti kristlasnoored näevad end mitte mõne kindla konfessiooni esindajana, vaid lihtsalt kristlastena. Liigutakse eri kogudustes, suheldakse kõigiga. Luterlus pakub vähe huvi ja sidet sellega ei tajuta. Nõunik võrdleb noortetööd EELK Tallinna Jaani ja Oleviste kirikutes: kui esimese „katakombis” toimuvad üritused oma seltskonnale, siis teises korraldatakse laagreid, kuhu kutsutakse osalema igatüht ning noori julgustatakse Kristusest tunnistust andma. „Tegemist on  eri traditsioonidega,” selgitab Ringvee. „Eks kümnekonna aasta pärast ole näha, kas luterlike koolide õpilased liituvad luterlike kogudustega.”  

Ringvee laseb misjonäridel mõistatada, mida inimesed kirikult tegelikult ootavad. Küsitlustest on selgunud: reaalset abi, mingit kasu. Tekib mõttevahetus, kas see on ainult materiaalne või ka vaimne. Küllap mõlemat. „Järgmises religiooniuuringus võiks sisalduda vastusevariant: „ammendan kirikust/usust jõudu igapäevaeluks””, loodab Ringvee, kelle sõnul aitaks see saada eestlaste usuelust paremat pilti.

Toomkirikus toimunud kohtumiselt jõuab läbi põigata ka peapiiskop, kes toob samuti välja selge erinevuse misjonistrateegiais: kui luterlik kirik toimetab ikka oma ajaloolistes pühakodades, olgu need või metsa sees, siis paljud teised konfessioonid liiguvad kuulutustööga sinna, kuhu inimesed on tänaseks elama asunud. Kõneks tuleb korduvalt ka õigeusklike suur protsent. „Me pole võrreldavad,” leiab Urmas Viilma. „Kõik kirikud toimetavad Eestis ikkagi ühiselt ja luterlaste oikumeeniline avatus on isegi suurem kui teistel. Eestlastel on veres ka nn kultuurkristlus: end luterlasteks ei nimetata, aga kirikus käiakse pea sama tihti kui mujal põhjamaades. Ka koguduse liikmeks olemine ei ütle alati kõike – ilmselt on isikliku jumalasuhtega eestlasi palju rohkem.

Eestis tuleb toimetada siinsete arusaamade ja kultuuri sees,” on Viilmal südamel. „Järjepidevuse kandjana nähakse Eestis ikkagi luterlikku kirikut. Arvestada tuleb aga mitte ainult  oma koguduse liikmetega, vaid kõikide koguduse territooriumil elavate inimestega. Statistikat tuleb analüüsida ja olla valmis  teenima kogu kihelkonda!”

„Misjonäride ülesanne võikski olla kogukondlikkuse ülesehitamine,” lisab Ringvee. „Isiklikud suhted on Eestis olulised.”