In Kuulutamine

Misjonitöö Eestis – Arvo Lastingu sõnavõtt

Arvo Lastingu, Helme koguduse õpetaja ning Mõisaküla ja Taagepera koguduste hooldajaõpetaja ettekanne 10. oktoobril 2020 Puhjas, misjonäride ja tugikoguduste päeval Lõuna-Eesti kogudustele.

Misjonitöö Eestis moodustub ju sellest tegevusest, mida me kõik sellel põllul korraldame.

Tänuväärt on Misjonikeskuse toetus, uute võimaluste areng, kõige käepärasemalt misjoniväljaannete abi. Lisaks jagab meile hõlpsasti ülevaatlikku infot eestlaste misjonitöö seinakalender, kust saame piiblisalmi ja muud infot kasutada kiriku jutlusteski. Meeldejäävad on sügiseti toimuvad misjonipäevad, seda kordamööda praostkonniti, mille ettevalmistamine kestab peaaegu terve aasta ja hõlmab töötegijaid aktiivselt tegutsema; motiveerib ja kannab meid nõnda igapäevases misjonitöös. 

Välismaal

Aktiivsemalt innustab meid misjonitööle tugikoguduste süsteem, sest me teame, et selle süsteemi eesmärk on vastastikune toetamine. Kui me suudame Eestist lähetada misjonäre lähemale ja kaugemale laia maailma ning olla neile tugikoguduseks, siis ühtaegu me teadvustame misjonitööd oma koguduseski ja oma kodupaigas selgemalt. Muidu arvame sageli, et misjonitöö toimub nagunii kogu meie kuulutustöös, kirikutöös. Ja eks muidugi toimubki. Meie misjonitöö haakub vist peaaegu alati teiste valdkondadega, olgu diakooniatöö, töö lastega, noortega, eakatega. Aga misjonäri tugikogudusena siiski otsime ka konkreetsemaid misjoniüritusi,  tegevusi. Sündigu see siis õpetaja aktiivsel juhtimisel ja tegutsemisel või väikese meeskonna toetusel. Igatahes nii me teadvustame misjonit paremini.

Kindlasti on tähtis ja tänuväärt, kui me suudame saata maailma luterlikke misjonäre. Kui loeme oma misjonikalendrit, siis leiame siit palju Eesti misjonäre mitmest konfessioonist. On päris tuttavaid nagu Jaanus Kase meie lähedalt Taageperast, aga tema on nelipühi kirikust.

Kui suudame saata luterlikke misjonäre, siis toetame ju luterliku kiriku kasvamist maailmas ja aitame seeläbi omakorda kindlustada selle püsimist ja kasvamist siin kodumaal. Kasvõi saadame luterlikke misjonäre koostöös partnerkirikutega, nagu saame seda teha lihtsaimini Soome luteri kirikuga. Aga on ju meie luterlikke misjonäre läkitatud võõrsile koostöös Inglismaagagi…

Helme kogudusega me natuke aega toetasime Nele Borchardti, kuni meie kontakt katkes või hääbus. Täna kestab meie ühendus peamiselt läbi Püha Vaimu ja palveväe, kui peame Nelet ning luterlasi kriitilises olukorras Hongkongis ikka meeles.

Kodumaal

Misjonitööd tänases Eestis on ühelt poolt raske ja teisalt kerge teha. Raske on leida misjonitöö tegijaid, kaastöölisi, meeskonda – raske on neid kaasata ja toime tulla töötegijate rändlusega, kui sageli liigutakse oma elu ja tööga meie kodupaigast eemale. Suhe on üks võõrsilt tulnu kümne äraläinu vastu….

Samuti on meil raske leida misjonitöö vastuvõtjaidki, kes oleksid sõnumile aktiivselt avatud, aitaksid kaasa oma avatud ootusega. Ega kõik üritused, inimesed ja paigad võta vastu meie pakkumisi jutluseks ja palveks.

Kerge on teha misjonitööd selle poolest, et palju on võimalusi ja avatud teid. Me saame üsna vabalt minna mitmele poole oma misjonikavatsustega.        

Möödunud aasta koguduse aruandes olen kirjutanud, kuidas üleskutsed või püüded väljuda oma tegevusega kirikuseinte vahelt on hakanud täide minema. Mullu oli mind oma kirikust isegi harva leida. Tõsi küll, mul on teenida kolm kogudust ja veel enam kirikuid, mistõttu olen samuti palju liikvel. Aga üha enam hakkas leiduma kuulutustegevust väljaspool kirikut.

Kirikust välja viivad kodukülastused, mõistagi küll koguduse liikmete juurde, aga aeg-ajalt kohtudes tervete perede, kollektiivide ja laiemate seltskondadega, kus on võimalik kuulutada Sõna ja tutvustada kirikuelu, kus rohkem või vähem küsitakse küsimusi.

Möödunud aastal toimus varasemast pisut rohkem mälestusmärkide, objektide, ka asutuse õnnistamisi – taas kirevamate seltskondade seltsis. On teatud traditsioonilised sündmused, isamaalised tähtpäevad, advendi- ja jõuluüritused, kus kuulutame sõna avalikult linna väljakuil kõikidele: eakatele, lastele, noortele koos ning eraldi. Tõrvas on erilise võimalusena olemas kirik-kammersaal, kus leiab aset nii kiriklikke kui kultuurisündmusi, sageli läbipõimunult, ja kus taas saame jutlustada ja soovida õnnistust laiemale publikule.

Tänapäeval on meediatöö meile avatud võimalus. Vähemalt valla ajalehed ootavad meilt kirjutisi. Võib-olla on mujalgi kohalikke raadiojaamu nagu Tõrvas noored teevad paar korda aastas. Alati jõulu ajal kutsutakse õpetaja intervjuule, aga ka suviti on õpetajat külla kutsutud. 

Ehk siis misjonitöö sõltubki palju koostööst. Näiteid võib tuua minu koostööst Kaitseliiduga kaplanina või oikumeenilise koostöö, kui oleme kohaliku baptistikogudusega võõrustanud ühiseid väliskülalisi ja korraldanud misjonitunde ja –teenistusi.

Muutunud ajal

Sel koroonaviiruse aastal ei ole aeg enam julgesti väljas käia, vaid aeg püsida kodus ja koduasutuses ehk kirikus. Kodukülastused on harvemad, ei ole kohane kutsuda kokku suuremaid seltskondi, korraldada suuri kontsert-kohtumisi jne.

Samas on meil alles tehnilised võimalused. Isegi pisut enam avati meile meediakanaleid avalikuks sõnakuulutuseks ja pöörati rohkem tähelepanu või lausa avastati sedakaudu jutluste võimalusi. Salvestada palvused videole ja avaldada laiale publikule annab võimalused ju päris illustratiivseks kuulutustööks! Ühest küljest saame salvestada oma pühakojad, altarid ja kantslid videole, tutvustada oma pühapaiku huvitavamalt, aga samuti saame leida huvitavaid paiku loodusest või linnast oma videojutluse salvestamiseks. Ja videojutluste-palvuste märkajaid Facebookis on olnud arvukalt. Kuivõrd see sõpruskond on meil arvukas ja mitmekesine, siis siingi saame sõna kuulutada nii X kui Y põlvkonna inimestele.

Misjonitöö tänasel tõsisel ajal on kindlasti tähtis. Raskel ajal on tarvis kuulutada usku ja julgustada inimesi lootuses. Kindlasti on kuulajad erineva hoiakuga. Need hoiakud võivad olla praegu selgemad – kas poolt või vastu, mitte nii leiged nagu varasemal ajal. Ühed on heitunud ning pettunud, teised ootavad julgustamist ja lootusesõna. Meie julgustus- ja lootusesõna säästab kindlasti paljusid inimesi kriisist, leevendab kogu ühiskonna valu, toetab inimeste tervist, juhib mõtlema tervenemise suunas. Meie sõna pakub inimestele kainet kindlust, mis ei ole hulljulgus, vaid arukas ettevaatlikkus, mida vaid meie saame kuulutada. 

Igatahes on Eestis praegu hea, võimalusterohke aeg misjonitööks.