In Kuulutamine

Misjonitööle Myanmari

Teoloogiamagistritest abielupaar Helene ja Joona Toivanen on tänavu sügisel siirdumas õppejõududeks Myanmari luterliku kiriku teoloogiainstituuti.

Rakverest pärit Helene on andnud Tartu koolides religiooniõpetuse tunde, samas kui soomlane Joona on vaimulikuna teeninud Maarja kogudust. Viimased aastad on nad seda teinud Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse (SLEY) poolt Eestisse saadetud misjonäridena ning nüüd on neile avanemas uus tööpõld Kagu-Aasias. Novembri lõpul 2018 külastasid nad Myanmari, endise nimega Birmat, et tutvuda selle maa ja sealse luterliku kirikuga ning otsustada, kas see võiks olla nende uus tööpaik.

„Mõte Myanmari minekust on meil olnud juba kolm aastat,” selgitab Helene. „Palusin Jumalat, et Ta suunaks selgemalt, kas minna või mitte, sest inimesena ei saa sellist otsust ise teha. Eestis elada on mugav ja tore, meil on siin kodu ja sõbrad… Aga Myanmaris kogesime selget äratundmist: see on tõesti koht, kuhu Tema tahab meid järgmiseks tööperioodiks saata!”

Kultuur erinev, inimene sama

Helene on nõus, et inimlikult mõeldes näib sel paigal palju miinuseid: kõige madalam päevane temperatuur on +30; esineb pikk vihmaperiood; töökoht asub lärmakas suurlinnas; hügieenitingimused on harjumuspäratud jne. Heidutada see enam ei suutnud, seda enam, et Toivanenid on palju reisinud ja Joona kui Tansaania misjonäride laps on ka ise kasvanud Aafrika tingimustes. „Ma elan Eestiski võõras kultuuris,” tuletab Joona meelde. „Mu elu pidepunktid on pigem abikaasa ja Kirik, mis on olemas igal pool üle ilma, kus on kristlasi.

Inimesed on inimesed igas kultuuris,” jätkab kirikuõpetaja. „Kõikidel on samasugused küsimused, mis puudutavad elu ja surma, inimsuhteid, tervist, unistusi, vastutuse võtmist elus. Need haakuvad usuga, mis annabki elule suuna ja tähenduse. Mõnel pool võidakse olla sügavas segaduses, sest müüt, milles elatakse, ei anna rahuldavaid vastuseid sellistele eksistentsiaalsetele küsimustele.”

Joona sõnul lähevad nad Myanmari selleks, et jagada oma elu kaudu usku armastusse, mida nad ise on saanud kogeda.

Usuelu Myanmaris

Myanmaris valitseb ametlikult usuvabadus, aga praktikas tähendab see vabadust budistide ülekaalu (ligi 90%) tingimustes. Endise Briti kolooniana kohtab seal kristlastest enim anglikaane ja metodiste, aga palju on ka vabakogudusi, samuti esineb baptiste ja katoliiklasi. Üle 51 miljoni elanikuga Myanmaris tähendab kuus protsenti kristlasi mitut miljonit inimest.

Riigikeeleks on birma keel, mida kõik iga päev ei räägi. Toivanenid asuvad alguses õppima just seda eraldi tähestikuga keelt, ehkki loodavad ajapikku omandada ka ladina tähestikul põhineva mizo hõimu keele, mida kasutatakse suurlinnas Yangonis selles luterlikus kirikus, kuhu nemad tööle asuvad. Luterlikke kirikuid on siin neli ja nad on tekkinud eri hõimude baasil, mis on saanud evangeliseeritud. Luterlik Maailmaliit on alustanud siin tööd nende noorte kirikute ühendamise eesmärgil.

Turvalisuse pärast ei pea Toivanenide hinnangul muret tundma mitmekülgse eluga suurlinnas, kus eri usundite pühakojad asuvad lähinaabruses, nii et budistidele, hinduistidele, moslemitele jt iseloomulikud muusikahelid sulanduvad tänavail sõbralikult üksteisesse. Yangonis õnnestus pühapäeval kuulda ka ühe katoliku kiriku kellalööke, mis rõõmustas seda enam, et kristlike pühakodade ehitamist siin tegelikkuses piiratakse.

Mizo hõimu luterlased

Antud SLEY partnerkirik loodi alles kümmekond aastat tagasi ja selles on paartuhat liiget. Vaimulikke on 13, kogudusi on ametliku statistika järele kaheksa. Lisaks on mitu lastekodu ja väike teoloogiline instituut hetkel kuue üliõpilasega, mis on töötanud üle pooleteise aasta ja mida aitasid rajada SLEY misjonärid. Toivanenide ülesanne on instituuti edasi arendada ja seal õpetada. Nemad oma magistrikraadidega on ülejäänud paari kohaliku õppejõu kõrval lausa üliharitud!

„Veel on kavas korraldada kiriku vabatahtlikele seminare nii Yangonis kui ka Myanmari põhjaosas, selle kiriku teistes kogudustes. Õpetada tuleb kohati lausa usu põhiküsimusi, sest kirikuliikmete luterlik identiteet on veel veidi ebamäärane,” valgustab olukorda Helene. Ideid on veelgi, aga mis saab teoks, selgub tulevikus kohapeal. 

Toivanenid hakkavad õpetama birma keeles ja loodavad, et laialdasemalt kasutatav keel toob peale mizode instituuti ka teisi tudengeid.

Tulijate eelis

Joona hinnangul on nende „kodukiriku” teoloogia liiga läänelik ega arvesta küllaldaselt Myanmari eluolu. Joonat julgustab kogemus Eestist, kus ta on märganud iseärasusi just soomlase pilguga vaadates. Kõrvalpilk laseb näha ka ülevõtmisi teistest kultuuridest, sh mittevajalikke ja kohalikku loovust pärssivaid. „Me võime myanmarlasi julgustada, et läänepärane kristlus pole ainus võimalik ja neil tasub otsida sobivamaid kiriku ülesehitamise viise,” arvab ka Helene. Uustulnukaina küsides, õppides ja nüanssidele tähelepanu juhtides loodavad misjonärid sobivate vormide leidmises abiks olla.

Tartust saavad Toivanenid lahkuda suhteliselt rahuliku südamega: Maarja kiriku ehitamise jätkumine on heades kätes ning kogudusele leitakse uus karjane.

EELK ja Soome luterliku kiriku vahelise kokkuleppe alusel saavad Toivanenidest ka meie kiriku välismisjonärid. See on suur samm EELK-le, sest kodumaalt evangeeliumi kuulutajate väljaläkitamine on märk kiriku küpsusest ning valmidusest teenida piirkondi, kus Kristust veelgi vähem tuntakse. Helene ja Joona Toivaneni tööd Myanmaris saab toetada annetustega SA EELK Misjonikeskuse kontole: EE292200221071313929 Swedbank, SWIFT kood/BIC HABAEE2.

Piret Riim

Lugu ilmunud ajakirja Meie Misjon kevadnumbris 2019