In Kuulutamine

“Missiot ei ole kunagi seisma pandud!”

Piiskop Tiit Salumäe avas Pereraadio Meie Misjon sarjas suveks kavandatava Missio Läänemaa „Rõõm ja vabadus” tausta ja sisu. Järgneb lühendatud kokkuvõte. 

„Kui arvuti on mingil määral kinni jooksnud, tuleb teha restart. Nii on see ka vaimulikus elus.

Kui mõelda Eesti misjoniloole, siis Eesti kirikul oli vaja restarti 1930ndate aastate lõpus – vanad vormid olid aegunud. Järgmine misjonirestart tuli 1950ndate II pooles: inimesed said Siberist tagasi ja seni tühjad kirikud rahvast täis. Aga püsivaid asju pole – kuuekümnendad oli väga jõuline ateismi periood, kirikud unustati – elu oli läinud „normaalseks” ja tunti end hästi. Madalseis püsis 1970ndate lõpuni, kui jälle tekkis huvi kiriku, selle õpetuse ja sõnumi vastu.

Juba 1990. aastal panime Pärnu õpetaja Andres Põderiga seljad kokku ja saime välja kuulutada ühise missio Haapsalu-Pärnu 1991. Ühtäkki oli Moskvas riigipööre, me ei teadnud, kas hakkavad pommid lendama… Ja ometi uksed avanesid ning missio programmis 29.08-1.09 oli suur hulk üritusi, mida aasta varem poleks üldsegi võinud ette kujutada. See kõik oli väga tõsine protsess. Nii et missio ei ole üks sündmus, missio on protsess.

Appi tulid soomlased. Meie koguduste suhted Soomega on arenenud ajast, mil Tallinna ja Helsingi vahel hakkas laev käima, „Vanemuine”, ja läbikäimine järjest tihenes. Haapsalu oli suletud linn, aga meie kohtumised ja nõupidamised toimusid Tallinnas. Oli mõlema poole ühine mõte, et just nüüd on õige aeg teha ettevõtmine nimega missio, teemaks võtta midagi väga konkreetset ja isiklikku: „See on Sulle”. Nii et missio on ka väga personaalne protsess iga inimesega.

Sündmuste valikul lähtusime Eesti oludest. Olime selgelt suunatud rahva poole. Hariduspoole kaasamiseks sai korraldatud konverents „Kodu, kool, kirik”. Eestlastele on muusika oluline ja koguduste juures oli juba muusikakollektiive. Paljud vajasid sotsiaalabi. Toimus ärimeeste lõuna ja isegi Vene sõjaväeosas evangeelne koosolek koos muusika ja Piiblite jagamisega. Nii et missio haaras kõiki ühiskonnarühmi, kes Eestis sel ajal olemas olid.

Palvetöö oli alaline tegevus. Me ei afišeerinud seda eraldi, aga see kuulus kogu protsessi juurde. See, kuidas uksed avanesid, oli vastus sellele. Meie osa oli sisuliselt lahtisest uksest sisse minna.

Soome evangelist Kalevi Lehtineni väljatöötatud „missio” võtsime kasutusse kui tabava ja lühikese sõna, mis pole seotud ainult kiriku sõnumiga, vaid kannab laia platvormi, ka tegevuste plaanimist: et tegemist pole mitte padjal pikutamisega, vaid ülesande andmise, vastuvõtmise ja koos edasiminekuga. 1994. aasta missio sündmusi toimus eri paigus terve nädal. Missio formaat pole seotud ühe õuega, ühe kindla väikese rühmaga, „tegijatega”, kes on nö juhtpersoonid, vaid see on ühine kõigile. Iga järgneva missio puhul tundsid koguduste inimesed ise ära, mida tuleks teha.

Vaatan murega, kuidas me ühiskonnana ja maailmana praegu  elame. Inimesed on järjest suuremas vangis ja eralduvad. On hirm haiguse, tuleviku, majandusliku toimetuleku ees. Aga pessimism paneb ka sügavamalt mõtlema, leidma lahendusi, nägema kõiges Jumala väge, mis meid saadab. Kui Iisraeli rahvas jõudis Jordani äärde, siis tehti tee üleminekuks kuivaks. Meie ei pea ka elama muus hirmus kui selles, et me hukka läheme.

Ma ei arva, et me elaksime praegu teistsugustes oludes kui suure küüditamise või põgenemise ajal. Inimesed peavad arvestama, et nende plaanid kõik ei teostu. Meie asi on teha plaane ja Jumala asi on näidata, kas need lähevad nii või teisiti. Meil pole mingit vabandust jätta plaanid tegemata. Ka missio kavandamise suhtes: julgelt edasi!

Ei kasutakski tänavuse missio sündmuste kohta sõna „alustama”. Me pole ju esimesest missiost saati protsessi seisma pannud. Kunagi pole öeldud, et missio on läbi! Küsimus on, kuidas protsessiga haakuda. Oluline on kaasata noort põlvkonda. Meie ülesanne on küsida, kutsuda, sealhulgas meie sõpruskogudusi. Kutsed on saadetud kõigile EELK praostkondadele.

Teoloogiliselt tuleb teemadega „rõõm” ja „vabadus” edasi töötada. Tänane kristlane vajab eelkõige ehk õppimist ühes keskkonnas ühiselt elama. Koguduseelu uuenemine, ühiskonna küsimused, uus olukord meie riigis annavad meile ülesandeid ja võimalusi. Mida me rõõmu ja vabadusega peale hakkame? Saame kristlastena mõelda, unistada, loota, näha tulevikku teistmoodi kui mõnedki meie ümber seda näevad. 

Rõõm näib tunduvat praegu lausa kohatu mõiste: kui palju on hädasid ja viletsust. Inimesed on oma telefoni ja avaliku arvamuse orjad, keegi ei julgegi midagi teisiti öelda. Kas vabadus on selleks, et teisele nuga selga lüüa? Neil mõlemal sõnal on teoloogiline taust, mida peaksime vestluste ja arutlustega avama. Ei pea ootama missio sündmusi augustis, vaid täna kohe. Ainuüksi kristlikku meediat pole meil kunagi olnud nii palju kui praegu, mida kasutada. Julgelt tööle!”

Loe missio kohta lisaks: Missio Läänemaa “Rõõm vabadusest”